Minu treenituse tase ei olnud sel aastal üldse nii tugev, nagu seda oli eelmisel aastal, kus ma ka enda poolmaratoni rekordi tegin (1:55:57), kuid ma teadsin, et tahan alla 2 tunni ka seekord joosta. See oli võimalik, kuid mis hinnaga. Eelmisest aastast oli finisheerimine väga mõnusalt meeles, sest treeninud olin selleks väga korralikult ja mõtlesin, et sel aastal ilmselt nii hea tunne ei ole, kuid ma pean kasvõi 1:59:59 saama ajaks. Mis see siis ära ei ole, eks :)
Mida aeg lähemale jõudis, seda suurem närvipinge muidugi peale tuli. See on täiesti tavaline ja käib alati asja juurde. Seekord oli oma esimest poolmaratoni jooksma tulemas ka Kadri, kelle pärast ma tegelikult ei muretsenud üldse :). Treeninud oli ta ilusti, rohkem kui mina, nii et ei olnud varianti, et ta seda ei suudaks. Esimest korda seda joosta on küll veidi hirmutav, kuid see ärevus ja adrenaliin hoiavad keha ikkagi niivõrd erksana, et jõuad ilusti lõpuni. Esimese pika jooksu ajal sa teadlikult hoiad ka rahulikumat tempot ja ei lähe mingit konkreetset aega püüdma. Salamisi muidugi on mingid eesmärgid peas meil kõigil, kuid pigem esmane eesmärk on siiski see mõnusalt läbi joosta. Järgmiste sama distantside läbimine läheb aga nii, nagu see oli minul. Iga järgmine jooks peab ju olema parem kui eelmine :).
Ilm oli tõeliselt suurepärane - pealtvaatajate jaoks muidugi. Päike paistis selgest taevast, null tuult, sooja 22 kraadi. Mõnus! Aga mitte jooksjatele... või vähemalt mulle tundus nii.
Otsisime siis enda stardikoridori üles. Minul seekord nr 1198 ja olin 1000-2000 grupis. Pead vangutama pani see, kui sa näed selles grupis 3000+ numbriga inimesi. Kas tõesti on see nihverdamine valesse gruppi nii oluline? See selleks...
Seadistasin oma kella nii, et ma näeksin enda ennustatavat finishi aega ja saaksin selle järgi tempot reguleerida. Pulssi ma seekord ei jälginud üldse. Äkki oleks pidanud?
Start antud ja minek. Trügimist loomulikult palju, kuid peale esimest kilomeetrit oli juba grupp piisavalt laiali valgunud, et ei pidanud teineteise otsas sõtkuma. Tempo oli graafikus ja enesetunne oli väga ok. Esimese 10km asi :).
Tee ääres olevad ergutajad ja pealtvaatajad on ägedad! Tõesti ergutab ja paneb lehvitama ja vastu naeratama. Tunned end kui tšempion, keda uhksega vaadatakse! Seda ma räägin poolmaratoni esimeses pooles.
Kui aga Pirita tee otsas toimus tagasipööre ja läbitud oli 11km, siis hakkas lauspäike otse näkku paistma. Minu suurim hirm, Tuul oli seekord koju jäänud, kuid ma hakkasin teda esimest korda jooksmise ajal igatsema. See palavus oli tappev. Nii keha töövõime kui motivatsiooni leidmine oli raske. Tee ääres mööduvad linnaliinibussid tundusid nii ahvatlevad, et peale astuda, kuid mõtlesin ikka enda jooksule ja sellele, kuidas seda olemist seal rajal mõnusamaks teha. Iga järgnev ergutaja ajas pigem vihale, sest nad ju ei tea, kui raske mul päriselt on. Isegi mööda jooksjate edasi-tagasi rappuvad patsid ajasid närvi. Tundsin, nagu oleksid need patsid minu küljes ja need häiriksid minu liikumist. Maratoonaritest, kellest möödusin, ma ei saanud kohe üldse aru! Kuidas sa tahad veel rohkem joosta kui mina? Mis sest, et motivatsiooni peaks ju lisama ka see, kui keegi selg ees vastu tuleb, kuid nendest möödumine tegi asja veel raskemaks. Kas sellepärast, et nad on jaksanud juba kaks korda kauem rajal püsida ja mina siin annan otsi poole vähema maaga? Võimalik...
Kõige raskem hakkas mul nagu ikka 17ndast kilomeetrist alates. Justkui kohe oleks lõpp, aga tegelikult ju minu tempos joostes ca 22 minutit veel. Kuidas ma seda suudan?
Ma olen varem käinud Chi runningu kursusel ja saanud sealt tõeliselt häid nõuandeid, kuidas oma keha hoida ja millele keskenduda, et keha võimalikult vähe väsitada ja efektiivselt teda kasutada. Nii ma siis proovisin järgida kõike seda kursusel räägitut. Jama on aga see, et kui keha on väsinud, siis miskipärast hakkab ta ikka tegema liigutusi, mis väsitavad veel rohkem. Tõin aga uuesti ja uuesti enda mõtted sellele, kuidas keha energiat säästa. See aitas, kuid lühiajaliselt ja korduvalt pidin end kontrollima.
Teine asi, mis mul mõtted raskusest natuke eemal hoidsid, oli raamat, mida olin õhtuti lugemas, "Jooksjana sündinud". Püüdsin meenutada raamatus öeldud mõtteid, miks inimesed jooksevad ja mis neid jooksus köidab. Kõik see toimis, kuid jälle lühiajaliselt. Mõte seisma jäämisest aga ei tundunud õnneks mõistlik, sest ma oleksin ilmselt sinna ka jäänud, kuid mul oli ju siiski vaja finishisse jõuda. Mees ootas mind lapsega seal ja ma oleksin jõudnud ju veel hiljem nende juurde, kui ma oleksin käima otsustanud hakata. Motiveerisin ka sellega end, et mida kiiremini ma jooksen, seda kiiremini saabub ju finish :).
Viimased 2km olid väga retsid. Vaikselt ja rahulikult ülespoole kulgev rada, tempo aeglustub, pulss aga tõuseb. Hingamine muutus lausa häälitsemiseks. Vabandan kõikide kõrval jooksjate ees, kes seda taluma pidid, kuid ma jäin ellu ilmselt ka tänu sellele :). Viimase tilga minu hullult raskele motivatsioonikriisile lisas see, kui minust 2 tunni tempomeister hakkas mööduma?! Oma kella jälgides ei oleks tohtinud ta minust mööduda, seega oli mul vaja veel tema kannul ka püsida.
Finish paistab! 1:58:midagi on ees ja ma olen viimase 50 meetri peal. Appi, kui raske see oli! Finishis jooksusammult käimisele üle minemine oli väga hull. Tasakaal tahtis kaduda, pilt oli udune, kõik inimesed olid ühte nägu. Meest ei suutnud ma oma pilguga haarata ja hoidsin pilgu ainult otse ette. Jalad taarusid küljelt küljele, nagu oleks peo pealt tulnud. Hääled hajusid ja tulid jälle lähemale. Jõudsin pika finishi koridori lõppu, kust lõpuks sain juua. Siis nägin ka meest ootamas, kellel haarasin käest kinni, et tasakaalu hoida. Laps ütles, et sa nagu ise ei ole siin, aga su keha on siin. Vat milline tähelepanek! Seda ma just tundsingi...
Võin öelda, et see oli tugev ülepingutus ja selliselt ei taha ma enam kunagi ühtegi jooksu lõpetada. Pärast vaatasin, et keskmine pulss tuli 180, mis on erakordselt suur. Eelmise aastaga võrreldes oli 173. Loomulikult tundsin end siis ju finisheerides paremini!
Ma tegelikult ei ole enda arust selline enesepiinaja. Jooks peab olema mõnus, olgu see siis võstlus või niisama treening. Hiljem analüüsides aga tajusin, et see eesmärk oli mulle siiski niivõrd oluline, et enesemotivatsioon rajal aitaski selle saavutada. Õige keha asendi ja tehnika leidmine aitas ilmselt ka rohkem elus hoida kui see, et oleksin lihtsalt tempot aeglustanud ja keha veel kauem väsitanud. Usun, et lõputult ma seda endaga teha ei oleks suutnud ja finish tuli seekord siiski viimasel hetkel :)
Õnneks toibusin ja maailm hakkas jälle selginema ja tunduma, et ma jään ellu! Jäin Kadri finisheerimist ootama. Tuli teine vähe parema näoga ja esimese asjana ütles, et kas seda finishi koridori 5 kilomeetriseks ei saanud teha? :D
 |
| Meie näod tegelikult lõpetades :D |
Emotsioone oli palju, väga palju! Häid ja halvemaid, kuid uhke olen ikka! Taaskord sai see katsumus läbitud. Peale jooksmist olin veendumusel, et see jääb mu viimaseks poolmaratoniks ja maratoni mõtted viskasin täielikult peast ära, kuid järgmisel hommikul ärgates ja voodis laiseldes olid mõtted juba seal, et kuidas ma enda jooksugraafiku ja treeningplaani nädalate kaupa niimoodi sean, et ma jälle mõnuga finisheerida saan. Ehk see tähendas ju seda, et ma ei teinud seda viimast korda!
 |
| Kaamera paneb jälle naeratama :P |
Järgmisel päeval väikesele sörgile minnes, et lihaseid pehmemaks raputada, oli tõeliselt mõnus. Hoidsin väga rahulikku tempot ja jälgisin ainult pulssi. Puhas nauding! Jooks on tõeliselt mõnus, kui seda õigesti ja mõistlikult teha ;) Treeningult saadud endorfiinid ehk õnnehormoonid panevad su jälle naeratama ja end suurepäraselt tundma! Ära taha neid mitte tunda!
Treeni targalt! Targemalt, kui mina viimane kord :) Sea endale eesmärke ja leia õiged meetodid enda motiveerimiseks. Lõppude lõpuks toob eesmärkide saavutamine ju suurepäraseid emotsioone ja rahulolu endaga :)
Kokkuvõte minu 2016 aasta jooksust:
