Enesemotivatsiooni jõud

Üks suur jooksuüritus on saanud jälle seljataha, SEB Tallinna Maraton. Minu jaoks tõi see kuuenda poolmaratoni finsheerimise. Ma tahan oma selle aastast kogemust jagada sellepärast, et inimene on vist tõesti kõigeks võimeline, kui tal on kindel eesmärk ja mis asi see on, mis hoiab meid seda eesmärki täitmast.  

Minu treenituse tase ei olnud sel aastal üldse nii tugev, nagu seda oli eelmisel aastal, kus ma ka enda poolmaratoni rekordi tegin (1:55:57), kuid ma teadsin, et tahan alla 2 tunni ka seekord joosta. See oli võimalik, kuid mis hinnaga. Eelmisest aastast oli finisheerimine väga mõnusalt meeles, sest treeninud olin selleks väga korralikult ja mõtlesin, et sel aastal ilmselt nii hea tunne ei ole, kuid ma pean kasvõi 1:59:59 saama ajaks. Mis see siis ära ei ole, eks :)

Mida aeg lähemale jõudis, seda suurem närvipinge muidugi peale tuli. See on täiesti tavaline ja käib alati asja juurde. Seekord oli oma esimest poolmaratoni jooksma tulemas ka Kadri, kelle pärast ma tegelikult ei muretsenud üldse :). Treeninud oli ta ilusti, rohkem kui mina, nii et ei olnud varianti, et ta seda ei suudaks. Esimest korda seda joosta on küll veidi hirmutav, kuid see ärevus ja adrenaliin hoiavad keha ikkagi niivõrd erksana, et jõuad ilusti lõpuni. Esimese pika jooksu ajal sa teadlikult hoiad ka rahulikumat tempot ja ei lähe mingit konkreetset aega püüdma. Salamisi muidugi on mingid eesmärgid peas meil kõigil, kuid pigem esmane eesmärk on siiski see mõnusalt läbi joosta. Järgmiste sama distantside läbimine läheb aga nii, nagu see oli minul. Iga järgmine jooks peab ju olema parem kui eelmine :). 

Ilm oli tõeliselt suurepärane - pealtvaatajate jaoks muidugi. Päike paistis selgest taevast, null tuult, sooja 22 kraadi. Mõnus! Aga mitte jooksjatele... või vähemalt mulle tundus nii. 

Otsisime siis enda stardikoridori üles. Minul seekord nr 1198 ja olin 1000-2000 grupis. Pead vangutama pani see, kui sa näed selles grupis 3000+ numbriga inimesi. Kas tõesti on see nihverdamine valesse gruppi nii oluline? See selleks... 

Seadistasin oma kella nii, et ma näeksin enda ennustatavat finishi aega ja saaksin selle järgi tempot reguleerida. Pulssi ma seekord ei jälginud üldse. Äkki oleks pidanud?

Start antud ja minek. Trügimist loomulikult palju, kuid peale esimest kilomeetrit oli juba grupp piisavalt laiali valgunud, et ei pidanud teineteise otsas sõtkuma. Tempo oli graafikus ja enesetunne oli väga ok. Esimese 10km asi :).

Tee ääres olevad ergutajad ja pealtvaatajad on ägedad! Tõesti ergutab ja paneb lehvitama ja vastu naeratama. Tunned end kui tšempion, keda uhksega vaadatakse! Seda ma räägin poolmaratoni esimeses pooles.

Kui aga Pirita tee otsas toimus tagasipööre ja läbitud oli 11km, siis hakkas lauspäike otse näkku paistma. Minu suurim hirm, Tuul oli seekord koju jäänud, kuid ma hakkasin teda esimest korda jooksmise ajal igatsema. See palavus oli tappev. Nii keha töövõime kui motivatsiooni leidmine oli raske. Tee ääres mööduvad linnaliinibussid tundusid nii ahvatlevad, et peale astuda, kuid mõtlesin ikka enda jooksule ja sellele, kuidas seda olemist seal rajal mõnusamaks teha. Iga järgnev ergutaja ajas pigem vihale, sest nad ju ei tea, kui raske mul päriselt on. Isegi mööda jooksjate edasi-tagasi rappuvad patsid ajasid närvi. Tundsin, nagu oleksid need patsid minu küljes ja need häiriksid minu liikumist. Maratoonaritest, kellest möödusin, ma ei saanud kohe üldse aru! Kuidas sa tahad veel rohkem joosta kui mina? Mis sest, et motivatsiooni peaks ju lisama ka see, kui keegi selg ees vastu tuleb, kuid nendest möödumine tegi asja veel raskemaks. Kas sellepärast, et nad on jaksanud juba kaks korda kauem rajal püsida ja mina siin annan otsi poole vähema maaga? Võimalik... 

Kõige raskem hakkas mul nagu ikka 17ndast kilomeetrist alates. Justkui kohe oleks lõpp, aga tegelikult ju minu tempos joostes ca 22 minutit veel. Kuidas ma seda suudan? 

Ma olen varem käinud Chi runningu kursusel ja saanud sealt tõeliselt häid nõuandeid, kuidas oma keha hoida ja millele keskenduda, et keha võimalikult vähe väsitada ja efektiivselt teda kasutada. Nii ma siis proovisin järgida kõike seda kursusel räägitut. Jama on aga see, et kui keha on väsinud, siis miskipärast hakkab ta ikka tegema liigutusi, mis väsitavad veel rohkem. Tõin aga uuesti ja uuesti enda mõtted sellele, kuidas keha energiat säästa. See aitas, kuid lühiajaliselt ja korduvalt pidin end kontrollima.

 Teine asi, mis mul mõtted raskusest natuke eemal hoidsid, oli raamat, mida olin õhtuti lugemas, "Jooksjana sündinud". Püüdsin meenutada raamatus öeldud mõtteid, miks inimesed jooksevad ja mis neid jooksus köidab. Kõik see toimis, kuid jälle lühiajaliselt. Mõte seisma jäämisest aga ei tundunud õnneks mõistlik, sest ma oleksin ilmselt sinna ka jäänud, kuid mul oli ju siiski vaja finishisse jõuda. Mees ootas mind lapsega seal ja ma oleksin jõudnud ju veel hiljem nende juurde, kui ma oleksin käima otsustanud hakata. Motiveerisin ka sellega end, et mida kiiremini ma jooksen, seda kiiremini saabub ju finish :). 

Viimased 2km olid väga retsid. Vaikselt ja rahulikult ülespoole kulgev rada, tempo aeglustub, pulss aga tõuseb. Hingamine muutus lausa häälitsemiseks. Vabandan kõikide kõrval jooksjate ees, kes seda taluma pidid, kuid ma jäin ellu ilmselt ka tänu sellele :). Viimase tilga minu hullult raskele motivatsioonikriisile lisas see, kui minust 2 tunni tempomeister hakkas mööduma?! Oma kella jälgides ei oleks tohtinud ta minust mööduda, seega oli mul vaja veel tema kannul ka püsida. 

Finish paistab! 1:58:midagi on ees ja ma olen viimase 50 meetri peal. Appi, kui raske see oli! Finishis jooksusammult käimisele üle minemine oli väga hull. Tasakaal tahtis kaduda, pilt oli udune, kõik inimesed olid ühte nägu. Meest ei suutnud ma oma pilguga haarata ja hoidsin pilgu ainult otse ette. Jalad taarusid küljelt küljele, nagu oleks peo pealt tulnud. Hääled hajusid ja tulid jälle lähemale. Jõudsin pika finishi koridori lõppu, kust lõpuks sain juua. Siis nägin ka meest ootamas, kellel haarasin käest kinni, et tasakaalu hoida. Laps ütles, et sa nagu ise ei ole siin, aga su keha on siin. Vat milline tähelepanek! Seda ma just tundsingi... 

Võin öelda, et see oli tugev ülepingutus ja selliselt ei taha ma enam kunagi ühtegi jooksu lõpetada. Pärast vaatasin, et keskmine pulss tuli 180, mis on erakordselt suur. Eelmise aastaga võrreldes oli 173. Loomulikult tundsin end siis ju finisheerides paremini! 

Ma tegelikult ei ole enda arust selline enesepiinaja. Jooks peab olema mõnus, olgu see siis võstlus või niisama treening. Hiljem analüüsides aga tajusin, et see eesmärk oli mulle siiski niivõrd oluline, et enesemotivatsioon rajal aitaski selle saavutada. Õige keha asendi ja tehnika leidmine aitas ilmselt ka rohkem elus hoida kui see, et oleksin lihtsalt tempot aeglustanud ja keha veel kauem väsitanud. Usun, et lõputult ma seda endaga teha ei oleks suutnud ja finish tuli seekord siiski viimasel hetkel :) 

Õnneks toibusin ja maailm hakkas jälle selginema ja tunduma, et ma jään ellu! Jäin Kadri finisheerimist ootama. Tuli teine vähe parema näoga ja esimese asjana ütles, et kas seda finishi koridori 5 kilomeetriseks ei saanud teha? :D 

Meie näod tegelikult lõpetades :D

Emotsioone oli palju, väga palju! Häid ja halvemaid, kuid uhke olen ikka! Taaskord sai see katsumus läbitud. Peale jooksmist olin veendumusel, et see jääb mu viimaseks poolmaratoniks ja maratoni mõtted viskasin täielikult peast ära, kuid järgmisel hommikul ärgates ja voodis laiseldes olid mõtted juba seal, et kuidas ma enda jooksugraafiku ja treeningplaani nädalate kaupa niimoodi sean, et ma jälle mõnuga finisheerida saan. Ehk see tähendas ju seda, et ma ei teinud seda viimast korda! 

Kaamera paneb jälle naeratama :P

Järgmisel päeval väikesele sörgile minnes, et lihaseid pehmemaks raputada, oli tõeliselt mõnus. Hoidsin väga rahulikku tempot ja jälgisin ainult pulssi. Puhas nauding! Jooks on tõeliselt mõnus, kui seda õigesti ja mõistlikult teha ;) Treeningult saadud endorfiinid ehk õnnehormoonid panevad su jälle naeratama ja end suurepäraselt tundma! Ära taha neid mitte tunda!

Treeni targalt! Targemalt, kui mina viimane kord :) Sea endale eesmärke ja leia õiged meetodid enda motiveerimiseks. Lõppude lõpuks toob eesmärkide saavutamine ju suurepäraseid emotsioone ja rahulolu endaga :)

Kokkuvõte minu 2016 aasta jooksust:

Kuidas sündis Ühistreening - Liigutame end koos!

Oma kavade kirjutamise, koostamise, filmimise ja jagamisega olen jõudnud tänaseks sinna maale, et tekkis tahtmine suuremalt inimesi nö reele aidata. Nagu mul ikka, siis ootad seda ideaalset hetke, millal oma mõte päriselt teoks teha. Õnneks on mul kõrval mees, kes mind maa peale toob ja tuletab meelde, et ideaalset hetke jäädki ootama ja nii võivad paljud asjad lihtsalt tegemata jääda. Nagu öeldakse, „You can’t edit a blank page“ ehk et ei saa parandada seda, mida pole isegi alustatud. 

Algas see lugu siis vaikselt sellest, kus minu mees mind tagant utsitas, et tee oma Facebook-i leht Tahan Olla Terve. Räägi lahti oma idee, vaata, kuidas inimesed reageerivad, jaga oma mõtteid tervislikust eluviisist, motivatsioonist, saavutustest ja kõigest sellest, mis eelkõige sind õnnelikuks teevad. Üle kivide ja kändude sain end nõusse ja tegin selle ära. Tegelikult olen väga rahul, et rohkem ei oodanud :). Miks? Loe edasi ;)

Vähemalt paar kuud oli mul peas keerelnud mõte, et teeks ühistreeningu neile, kes ei ole üksi treenijad ja kes vajavad abi alustamiseks. Abi nii motivatsiooni leidmise, rutiini tekitamise kui ka harjutuste õige tehnikaga sooritamiseks. Paljud ei taha lihtsalt üksinda trenni teha, sest alati leitakse "õige" põhjus, miks ikkagi ei peaks praegu trennitama või siis ei osata isegi kuskilt alustada. Kindlaks määratud ajal on oluliselt raskem tulemata jätta ja koos tehes ei taha keegi olla teistest nõrgem ning pingutus on kindlasti suurem kui üksi tehes :). Nii see mõte mul muudkui süvenes, kui ühel hetkel mees jällegi küsis mu käest, et kas sa ei ole mõelnud teha oma Facebooki Tahan Olla Terve lehe kaudu event-i ja kutsuda inimesi koos trenni tegema. Nagunii regulaarselt koostan kavasid ja miks mitte seda suuremalt jagada.
Õnneks olin ma seda mõtet juba ise enda peas piisavalt pikalt mõelnud ja olin jõudnud seda seedida, kuid kui tema selle juba välja ütles, siis sain seda kõigest kaks päeva nö edasi lükata, sest tema pidev küsimine: „Millal sa event-i teed?“ ajas hulluks. Nii ma selle esimese ühstreeningu "Liigutame end koos!" õhku tõstsingi, millest tänaseks on saanud juba väga mõnus rutiin :).

Mulle tegelikult ei meeldi esineda võõra seltskonna ees ja seetõttu ma oma kõige esimest ühistreeningut kartsin ikka väga. Emotsioonid olid laes, süda puperdas, hääl ja käed värisesid :D. Õudne eneseületus! Tänaseks on enamus juba regulaarsed käijad ja iga uus liituja tekitab pigem sooja ja mõnusa tunde ning seda esialgset hirmu ei ole :).

Mis me seal teeme? On juba neid, kes saavad kaasa rääkida :). 

Eks iga treening peaks koosnema soojendusest, intensiivsemast pingutusest ja venitustest. Nii ka meie trennis.

Alustame 10-15 minutilise soojendusjooksu või kiirkõnniga, et nahk märjaks saada, lihased soojaks ja süda kiiremini tööle :). 



Miks just jooks või kiirkõnd? Minu jaoks jooks on üks lahutamatu osa minu elust ja kergel jooksusammul on väga mõnus soojendust teha. Lisaks soovin, et inimesed, kes mu trennis osalevad, saavad sisse ka jooksupisiku ja ühel ilusal päeval suudavad ja tahavad ise jooksma minna. Lisaks on jooks üks parimaid viise rasvapõletuseks, mille pärast ju paljud naised tegelikult treeningutega üldse alustada soovivad :). Kiirkõndi olen soovitanud neile, kes jooksust veel nii väga lugu ei pea ja tunnevad, et nad ei ole valmis jooksmiseks. Olen siinkohal nõus personaalselt aitama, kui on soov saada siiski regulaarseks jooksjaks.




Nii, soojendus tehtud, alustame erinevate lihasgruppide harjutustega. Olen kasutanud Jüri Spordikeskuse lahkel loal nende staadioni suurt muruplatsi, kus saame olla mõnusalt ringis ja mul on hea ülevaade, kuidas harjutusi sooritatakse ning saan vajadusel juhendada. Lisaks olen ka ise kõigile nähtav, kui harjutust ette näitan.

Lisaraskusi me ei kasuta, vaid kasutame ära oma enda keharaskust. Olen püüdnud koostada kavad nii, et me väga palju pikali maas ei ole ja kasutame pigem tasakaalu. See teeb algaja jaoks küll soorituse raskemaks, kuid alati olen näidanud ka kergema variandi harjutusest, et inimene saaks ise valida ja tunnetada, kumb talle jõukohasem on. Kergem ja raskem variant on selleks, et ikka on trennis ka neid, kes ei ole esimest korda ja kelle füüsiline tase on natukene kõrgem ning nad ootavad raskemaid, põnevamaid harjutusi. Kindlasti ei tasu aga lihtsama varaindi juurde jäädes mõelda, et see kuidagi sind kehvemana näitab - lihtsalt ei ole mõistlik üle pingutada ja pigem tasapisi järkjärgult oma koormust tõsta.
Staadionil on äge nurk ka erinevate ronimis- ja turnimisatraktsioonidega. Kasutasin ära ka seda võimalust, et trenni põnevamana hoida.
Lihasharjutuste osale olen arvestanud 35-45 minutit, et trenn liiga pikaks ei läheks ja isu otsa ei saaks :).

Näiteks ka pingid said kasutust :)

Minu eesmärk ei ole inimestest voolida fitness-tüdrukuid, kelle peal võiks anatoomia tunde pidada, vaid pigem hoida mõnusas toonuses ja trimmis, et oleks hea end peeglist vaadata. Fitness-tüdrukud on tõeliselt motiveerivad ja neid on nii ilus vaadata, kuid et sellesse etappi jõuda, siis peab tõesti oluliselt rohkem end trennidele ja toitumisele fokusseerima, kui lihtne tervisesportlane.




Üks oluline osa treeningu juures on venitused. Peale suuremat pingutust lihased lühenevad, mis tekitab ülepinge lihaste kinnituskohtades ja põhjustab ülemäärase koormuse liigestele ja lihastele. Selle tagajärjel kasvab aga lihaste rebestuse ja põletike oht, mida me ometi ei taha. Samuti järgmisel päeval kibe tunne lihastes võib olla oluliselt suurem, kui venitused vahele jätta.
Venitusi teeme ca 5-10 minutit. Igas venituses hoiame vähemalt 20 sekundit (mida pikemalt, seda parem tulemus) ja käime läbi kõik lihased, mida lihastreeningul pingutasime. Oluline on jälgida, et ei tekiks sellist jõnksutamist, vaid venitust tuleb hoida ühes asendis ilma valuta, kuid lõdvestatult venituses.

Kui olin juba mõnda aega oma Ühistreeninguid pidanud, sõitsin Kuressaarde, oma kodukanti emale külla. Kuna mul ema on oma põhitöö (kehalise kasvatuse õpetaja)  kõrvalt ka aeroobikatreener ja ta teadis, et ma nüüd trenne annan, siis kasutas ta mu tulekut kohe ära ja pakkus võimalust mulle tema asemel trenn läbi viia. Esialgne vastus oli muidugi "Ei!". Ema hakkas moosima, et tal ikka veidi kehv olla ja ikka tee. No ühesõnaga sai ta mind nii kaugele, et selle jah-sõna mult välja pigistas. Olen viimasel ajal mitmeid kordi oma mugavustsoonist välja pidanud astuma ja otsustasin selle ka seekord ikkagi vastu võtta. Kuressaarde jõudes ütlesin emale, et ükskõik, mis vabandusi ma ka laduma ei hakka, siis ära lase mul loobuda sellest. 
Nii ka jäi... jõudis kätte aeg ja pidin mikri pähe panema, muusika mängima, astuma sirgel sammul grupi ette, end tutvustama ja peale hakkama. Ma ju ei kasuta oma trennides mikrofoni! Mõelda, et mis vahet sellel on, siis ikka on küll :) - see on lisavidin su peas, sa kuuled oma häält VALJULT, see hüppab sinuga kaasa, segab selili olemist ja mida kõike veel. 
Lisaks on seal muusika! Ma ei ole ammu andnud trenne muusika saatel ja oma praegused kavad olen üles ehitanud selle peale, et igaüks leiab oma tempo. Jälle ju takistus ebamugavustundest ülesaamiseks.

Oeh, igal juhul sai trenn antud, inimesed said higiseks ja usun, et koormust nad siiski said ka :). Tagant järgi mõeldes väga mõnus kogemus ja meeldetuletus mulle endale, kuidas on trenni anda mikrofoni ja muusikaga! Kahju on mul aga sellest, et kõige selle suure ärevuse kõrval unustasin jäädvustada seda enda jaoks suurt hetke, kuidas ma, mikker peas, inimeste ees trenni teen. Seega ei ole mul head pilti sellest üritusest lisada :(, vaid rääkida ainult kogemusest :).







Kokkuvõtteks võin öelda, et ei tasu tõesti oodata ideaalset hetke ja seda, millal ma tõeliselt valmis olen, sest ma ilmselt ootaks seda siiani ja ei oleks saanud rõõmu valmistada neile, kes täna juba minuga koos trennitamas käivad. Praegu saan ma iga järgnev trenn teha mingeid muudatusi, kui tunnen, et selleks on vajadus. Sellest ei ole ju midagi! Samuti saan kogu aeg täiendada oma Facebooki lehte. Näha, mis inimesi köidab ja motiveerib ning selle järgi teha postitusi. Ei saa teada enne, mis on ideaalne, kui sa ei ole isegi alustanud mustandi kirjutamisega :). 
Igal juhul ootan alati uusi huvilisi meie trennidesse ka edaspidi ning rõõm on  juba olemasolevate liikmetega regulaarselt kohtuda ;) 

Julge alustada! Muudatused on lubatud ja nii on kõige parem näha ka arengut!

Screenshot'ist oma Youtube'i kanalini

Olen siin rääkinud, kuidas alustasin 2015 aasta kevadel regulaarse lihastreeninguga, kuid ükspäev hakkasin meenutama, et kuidas ma algselt need treeningute kavad ja harjutused paika panin ja mis sellest on saanud tänaseks. 

Minu suurim abivahend on loomulikult internet, kust leian igast huvitavaid lihasharjutusi ja mille peale hakkab ka endal fantaasia järjest rohkem tööle ning millest genereerub uusi harjutusi. Lemmik lehekülgedeks, mida tihedasti jälgin, on Fitnessmagazine ja Youtube’i kanal Popsugar. 

Fitnessmagazine on huvitav seetõttu, et seal on lisaks harjutustele ka toitumissoovitusi ja huvitavaid artikleid tervislikust eluviisist. 

Popsugaris peatreener on lihtsalt niivõrd armas ja elav naine, et see lihtsalt köidab. Peale selle on mõnus vaadata tema tundide ülesehitust ja ka harjutusi spikerdada. Erinevad treenerid, kes seal tunde annavad, on samuti minu arust väga professionaalsed ja neid on hea jälgida. 

Suureks abivahendiks on ka Pinterestis ja Instagramis erinevad fitnessiga tegelevad aktivistid. 

Ühesõnaga, algusesse tagasi tulles... kui ma leidsin mõne huvitava harjutuse, siis tegin sellest screenshoti ja lisasin enda „kogusse“, ühte faili. Paigutasin lihasgruppide kaupa. Kui uue kava aeg hakkas kätte jõudma, siis algselt üritasin oma kogust meelde jätta erinevaid harjutusi, kuid mingil hetkel, umbes kahe kuu möödudes tundus oluliselt lihtsam kava ikkagi harjutus harjutuse kaupa kirja panna. 

Esialgu kirjeldasin iga harjutuse juures lahti lähteasendi, harjutuse soorituse, korduste ning ka seeriate arvu. Hiljem lisasin iga kirjelduse juurde ka pildi, et oleks harjutusest koheselt aimdus olemas.

Umbes poole aasta möödudes hakkasin vaikselt enda sooritustest esimesi videosid tegema. Kui tuli äge mõte, panin aga telefoni tööle ja filmisin :). 
"Oh seda edevust", oli minu algne mõte, kuid tänaseks on see üks põhilisemaid vahendeid mul, kuidas ma kavasid koostan. Näen head harjutust, teen screenshoti, sobival hetkel teen selle ise järgi ja filmin üles. Või kui tuleb mõni hea mõte ägedast kombinatsioonist, siis kas kirjeldan selle kuhugi ära ja hiljem filmin või panen kohe telefoni valmis ja kukun taidlema. Esialgu neid videosid ma kellelegi ei jaganud, vaid kasutasin oma videost tehtud screenshote kavade kirjeldamise juures:

Filmimise juurde jäädes, siis oma esimese õppevideo koos põhjalike õige sooritustehnika õpetustega koostasingi juba suve lõpus. Mõeldes sellele, et kui leidub inimesi, kes minu abi soovivad ja kellega ma ei saa mitu korda nädalas kohtuda, et trenni teha. Eelkõige on need mõeldud just algajatele, kes alles soovivad sellesse maailma astuda, kus üheks sinu päeva osaks on kindlasti enda liigutamine ilma vabanduste otsimiseta ;). Kindlasti on ta abivahendiks ka neile, kes otseselt kuhugi spordisaali ei ole huvitatud minema, kuid sooviksid iseseisvalt siiski end liigutada, aga puudub viitsimine, oskus, teadmised, kuidas endale mõnus kava koostada. 
Nende õppevideote lõpus on ka venitusharjutused, mis teeb lihased kergelt pehmeks tagasi ja et trenn ei lõpeks järsult ära, vaid tooks sul pulsi mõnusalt alla ja oleks hea olla :).

Juba natukene edasijõudnumatele, kes teavad õigest kehahoiakust ja endale vale sooritusega enam liiga ei tee, olen koostanud kavad, mis on ilma õpetusteta, kuid harjutused, korduste ja seeriate arvud on ilusti välja toodud. Lisaks olen püüdnud esindusliku välimuse ja kerge videotöötlusega üksikud harjutused panna üles oma Youtube-i kanalisse TahanOllaTerve. Võite aga julgelt kiigata, proovida harjutusi ja tagasisidet anda. Olen väga meelitatud, kui teile see leht meeldib ja end subscribe-ite, et mul oleks veel rohkem motivatsiooni seda lehte regulaarselt täiendada :) 

Nagu olen varem ka kirjutanud, siis minu jaoks on 3-4 nädalat 2-3 korda nädalas ühe kava kordamine täitsa piisav aeg, sest siis ei jõua kava veel täielikult pinda hakata käima, samas lihased on justkui harjunud ja ootavad uusi harjutusi peale ning on ka endal jälle põnevam ja motivatsiooni rohkem trenni teha. Tahes tahtmata tekib aegajalt ka kõige suurematel spordifännidel viitsimatus kuhugi minna ja midagi teha. Selle EI VIITSI’ga tuleb meil pidevalt tegeleda ja tõele näkku vaadata, et mis on see tegelik põhjus mitte minemiseks. 

Leidke üles motivatsioon ja minge liigutage ennast! Või kui tunnete, et ma saan teile kasulik olla personaalsemal moel ja teid sellele teele aidata, võite julgelt ühendust võtta näiteks minu Facebooki lehe Tahan Olla Terve kaudu :)

Mõnusat treenimist!

Motivatsioon ja rahulolu

Olen tänaseks mõistmisel, et üks tugev motivatsiooniallikas, mis mind õnnelikuks teeb ja tegutsema paneb, on näha rahulolu ja rõõmu nendes inimestes, keda olen saanud kuidagi aidata. Olgu see siis sport, tervis või lihtsalt mõne hea abinõuga. 

Eks tahan tegelikult ju jagada seda rõõmu, mida ma saan just tervisliku eluviisi maailmast tagasi. Näha sama suure kirega inimesi tegelemas tervisliku spordiga, nagu ma seda ise teen, on lihtsalt nii suur rõõm ja rahulolu. 
Kui ma Kadriga alustasin, siis ei osanud ma täpselt teada, kuidas ta kogu selle muutuse omaks võtab, kui palju ta on nõus sellesse tegelikult panustama ja kui kaua ta üldse kannatab ja vastu peab selles maailmas. Tegemist ju oli inimesega, kes varajasemalt oli igasugusele spordile põhimõtteliselt "Ei" öelnud. Kui mina mõnele jooksu- või rattaüritusele nädalavahetuseks ära sõtsin, siis tema jaoks tundus see pigem mõttetu ajaraiskamine. Tänaseks on ta aga öelnud, et selle taga peitus puhas kadedus, kuidas inimesed sellega nii järjekindlalt tegeleda tahavad ja veel seda naudivad. 
Kui meie alustamisest kuu aega oli möödas ja esimesed muutused hakkasid Kadri kehas toimuma, siis see rõõm ja ärevus, mis sealt kiirgama hakkas, oli suurt tahtmist täis kindlalt jätkata. Tänaseks on möödas aasta ja kuu ning ta on teadmisel, et see oli õige otsus ennast käsile võtta. Ma olen tema üle väga uhke ja see annab ainult isu juurde kedagi veel nii õnnelikuks teha :)

No vaadake ometi, kui hea ta välja näeb (2016 pilt on parempoolne, kui mingil põhjusel pidi segaseks jääma:))!

Olen ise nii põnevil, kui keegi on lisandunud minu nõuannete ringi ja tahan kogu aeg uurida ja tagasisidet saada, et kuidas on tunne, kuidas uus kava meeldis, kas trenn oli mõnus või väga mõnus, kas järgmist trenni päeva ootad juba väga või väga väga. Suureks motivatsiooniks on tegeleda ka sellega, et inimestel ei tekiks peale seda EI VIITSI tunnet, kus hakatakse vabandusi leidma, miks just täna või homme ei saa trenni minna. Mõeldakse välja, et väike nohupiisk takistab liigutamist, kus vihm on just see, miks ei peaks täna jooksma minema ja enesetunne on kuidagi nigel ja väsinud on olla. Kõik need pisiasjad on tegelikult allaandmised. Loomulikult võib inimestel peale tulla väike seisak, mis on igati normaalne, et see juhtub, aga sellest tuleb üle saada. Tuleb teadvustada endale, et see on ajutine nähtus ja tuleb ka tunnistada, et ma olen hetkel laisk ja otsin ainult vabandusi :). Nii saad sirge seljaga õigel hetkel reele tagasi ja oled vähemalt aus endaga.  

  ... but ... 

Mis on aga motivatsiooniks teile, kes te olete mõelnud tervisliku eluviisiga alustada? Kui see saab alguse sellest, et "Suveks vormi", siis on see igati hea algus. Mis ma aga sellest ainult "Suveks vormi" projektist arvan, siis võite ehk aimata, et ma seda kahe käega ei toeta. Hea on sellest tõesti alustada, aga see ei saaks olla ainus eesmärk. Pigem mõelda, kuidas minna "Suveks vormiga" läbi elu :) Leidke enda jaoks see õige motivatsiooniallikas, mis teid sellele teele aitab. Näiteks jälgige kedagi, kes on teile suureks eeskujuks, kelle sarnane tahaksite olla ja nakatage ennast selle pisikuga. See on lihtsalt nii mõnus!

Igal juhul võin öelda, et minu suureks motivatsiooniks on tekitada teistes see suur tahe endaga tegeleda ja näha, kuidas sellest kasvab inimese jaoks uus elustiil, millest ta tunneb siirast rahulolu ja naudingut. Leidke ja võtke aega enda jaoks, no matter what :)

Fitness treeningu äpid - abiks või mitte?

Aastaga on minu rutiiniks kujunenud, et peale igat cardio-treeningut tegelen ka lihasharjutustega. Mulle endale meeldib laiast internetist otsida igasugu põnevaid harjutusi ja neid kokku panna, mida ma siis Kadriga jagan ja kuni 3 nädalat ühte seeriat praktiseerime. Kuna mulle väga meeldib vaheldus, siis ainult kordusarvude suurendamine-vähendamine mind kuidagi ei ole köitnud, vaid ikka erinevate harjutuste leidmine ja kombineerimine. Lisaks on minu õpilaste ringi lisandunud ka Liina, kellele olen filminud harjutuste seeriad koos õpetustega õigest kehahoiakust, hingamisest ja kõigest muust olulisest, et ta endale liiga ei teeks. 

Mõni aeg tagasi küsiti minult, et kas ma olen proovinud mõnda äppi, mille järgi harjutusi teha ja kas sellised äpid võivad olla motiveerivad ning kujuneda rutiinseks kasutamiseks?

Ma olin küll erinevaid äppe uurinud ja ägedaid harjutusi otsinud, kuid kunagi ei olnud ma võtnud endale mõnda kindlat äppi, mille järgi oma lihastreeninguid tegema hakata. Olin algselt ka oma vastusega veidi skeptiline, kuid...

Mis seal siis ikka - võtsin ette Google'i, otsisin välja kõige populaarsemad treeningäpid ja tõmbasin endale mõned alla, et katsetada, kas neist on ka asja :). 

Esimesed kaks äppi, mida katsetama hakkasin, olid Freeletics ja Workout Trainer. Algul mõtlesin ühega alustada, kuid huvi oli niivõrd suur näha nende erinevusi, et võtsin nad paralleelselt kasutusse. 

Mõlema äpi puhul pead end identifitseerima ja logima sisse kas Facebooki või e-maili konto kaudu. Mõlemal sarnaselt on vaja määrata oma treeningtase ning treeningute arv nädalas, mida plaanid täita. 

1. 

 

Freeletics-il on treeningutes valida 3 gruppi - kokkupandud harjutuste seeriad erinevate korduste arvuga, harjutused eraldi korduste arvuga ning jooksmine, mille jaoks on vaja eraldi äppi. Selle jooksmise äpi proovimise aga jätsin tõmbamata, sest ma ei ole veel võimeline Endomondo-t "petma" :). 

Üksikute harjutuste plokis saad valida, millist harjutust teha tahad ja mitu korda. Näiteks kätekõverdused, korduseks saad valida 10 kuni 2000 kordust, siis vajutad "next", "Do workout" ja läheb lahti. 

Harjutuste seeriad koosnevad mitmest erinevast harjutusest ja rõhk on korduste arvul. Näiteks seeria koosneb istesse tõusust, kükkidest ja kätekõverdustest. Kokku on 3 seeriat, kus esimeses seerias teed kõiki kolme harjutust 10 korda, järgmises 25 korda, kolmandas jälle 10 korda. Neid harjutuste variante ja korduste arvude erinevaid kombineerimisi on kokku 11 varianti. Iga harjutuse juures on võimalik näha ka õppevideot õigest kehahoiakust ja rõhuasetustest, kuid seda pead sa eraldi enne harjutuse tegemist ära vaatama. Kui õppevideod vaadatud, saad vajutada "Do workout" ja asud liikvele. 

Mis mind aga häiris, on see, et kui üks harjutus on tehtud ja tahad seeriast järgmist harjutust teha, tuleb sul käsitsi telefonis seda vajutada, et ta järgmise harjutuse ette võtaks. Ja niimoodi lõpuni välja iga harjutuse juures. Ainus, mida virtuaaltreener vahepeal ütleb, on iga täisminut, mis on täis tiksunud, kuid muid õpetusi ega erugutussõnu ta ei jaga kohe mitte. Kui oled oma seeriaga lõpuni jõudnud, siis sulle plaksutatakse. See oli omamoodi äge :) 

Kui oled harjutused lõpetanud, lisab see sinu harjutuste seeria nime ja aja news feed'ile, kus seda iga Freeletics-i kasutaja näeb ja saab sulle plaksutada. 

• Kas ma soovitaks Freeletics-it päris algajale? Ei. Kuna video vaatamine enne harjutuse tegemist võib tunduda tülikas või siis harjutuse vältel oled juba unustanud, millele tähelepanu pöörata, siis mina ei julgeks algajal seda äppi soovitada, kui ta oma keha veel ise kontrollida ei oska. 

• Kas juhised, mis õppevideol näidati, olid selged? Jah, olid küll. 

• Kas see äpp mind motiveerib 4 korda nädalas lihasharjutusi tegema? Mind isiklikult mitte, sest nagu ma eelnevalt mainisin, siis ainult korduste arvule rõhutud harjutused mulle väga pinget ei paku. Jah, need väsitavad ja treenivad, kuid need on minu jaoks igavad. Muidugi on see individuaalne, nii et see on puhas minu subjektiivne arvamus ja ei tee äppi selle tõttu halvemaks :). 

Kui äpi täisversioon osta (kuu aega 2,99€, aasta aega 7,99€), saad virtuaalse treeneri endale, kes jutu järgi määrab sulle treeningplaani ja tagab maksimaalse tulemuse. Muidugi see saab olla tagatud ainult siis, kui ikkagi plaani järgid :). Lisaks avab see võimaluse 900+ treeningvariatsioonile, mis ilmselt igavaks ei saa muutuda.  

Minu üldine hinnang sellele äpile:

2.

Workout Trainer, mis oli siis paralleelselt kasutuses Freeletics äpiga, jättis mulle aga oluliselt parema mulje. Üks päris äge omadus oli see, et saad harjutuste seeria endale koheselt ka kalendrisse lisada ehk et teed endale nädalaplaani ära, mida teatud päeval ja kellaajal kalender sulle meelde tuletab ja avada otse äpist selle seeria, mis sa enda jaoks välja valisid. Selle osa saab muidugi ka skippida, aga tegelikult minu arust päris hea plaan koheselt terve nädal ära planeerida. 

Teine hea omadus oli see, et saad harjutuste seeriaid valida lihasgruppide järgi. Erinevates harjutusteseeriates on harjutused küll rõhuga valitud lihasgrupile, kuid harjutused on niivõrd mitmekesised, et saad tegelikult kogu keha läbi töötatud. Seeriate pikkused 6-st minutist kuni isegi 30-ne minutini, nii et saad ise oma aega planeerida. Juba tasuta versioonis on erinevaid harjutuste seeriad tõeliselt palju, nii et kui tasulise ka veel juurde võtad, siis on sul ilmselt mitu aastat harjutusi täis :)

Veel üks äge omadus selle äpi juures on see, et kui satud peale mõnele huvitavale seeriale, siis saad need lisada enda "Collection" listi ja igal ajal kiirelt üles leida. 

Ja mis on tõeliselt hea selle äpi juures - terve seeria vältel erinevate harjutuste juures on sul kõrvale jutustamas virtuaaltreener, kes räägib sulle paralleelselt harjutuse tegemisele õigest kehahoiakust, ütleb, kaua harjutust on vaja teha ja vahele ütleb ka alles jäänud sekundeid ning enne harjutuse lõppu valmistab sind ette järgmiseks harjutuseks. Kogu seeria vältel iga harjutuse juures tiksuvad sekundid ehk et harjutus ei ole üles ehitatud korduste arvule, vaid ajale, kus saad rahuga kontrollida keha ja keskenduda harjutuse õigele sooritamisele. Jah, on ka seeriad, kus vahele tuleb korduste arvuga rinda pista, kuid need justkui sobivad sinna, mitte ei ole tüütud.  
Äpil on lisaks lihastreeningule ka erinevad venitusseeriad, mis on kindlasti olulised peale lihastreeningut. 

• Kas ma soovitaks Workout Trainer-it päris algajale? Isegi julgen soovitada. Rõhutab väga selgelt, millele tähelepanu pöörata ja milline on õige sooritus.

• Kas virtuaalse treeneri juhised olid selged? Jah, olid küll. 

• Kas see äpp mind motiveerib 4 korda nädalas lihasharjutusi tegema? Hetkel täiega :). Ausalt öeldes olen siiani rohkem harjutusi teinud, kui ainult need, mis kalendrisse planeerisin. Harjutused on tõesti mõnusad, piisavalt rasked ja motiveerivad. Raskustaseme saad muidugi ise endale määrata, seega igaüks saab enda võimetele vastava valida :).

Workout Trainer-i tasuta versioon on juba päris hea ja tekitab usaldust, et selle äpi puhul olen isegi nõus mingi hetk raha maksma, et täiuslikult seda äppi kasutada saaksin.

Minu üldine hinnang sellele äpile: 

3.

Installisin endale ka sellise seeria äppe, mida väga jõuliselt pakkus kõikide spordiäppide alla, NorthPark.Android-lt. Seal on ainult ühele harjutusele üles ehitatud äpp ehk et push up-id, squats-id, sit ups-id jne on kõik erinevates äppides. Äpp on ülesehitatud korduste arvule ja levelid ehk harjutamise tasemed on kokku pandud näiteks viiest korrast, aga erinevatest korduste arvudest koos kergete pausidega. 
See sari sobib väga hästi nendele, kellele lihtsad korduste arvudega harjutused sobivad. Minule isiklikult jällegi väga igav. Algajale ei julge soovitada. 

Minu üldine hinnang sellele äpile:

 

4.

Üks tuntumates jooksu äppidest Runtastic on teinud erinevad äpid erinevatele lihaskondadele. Näiteks kõhulihastele on Runtastic Six Pack Abs Workout äpp, kätele Push-Ups Workout jne. Äppi sisse minnes kartsin, et seal on puhtalt ainult korduste arvu peale mängitud, nagu eelmisel äpil, kuid minu positiivsemaks üllatuseks oli seal kolm erinevat harjutust, mida pidid tegema 10 päeva järjest, 3 korda. Korduste arvud igal järgneval päeval tõusid. Mis aga oli negatiivne, siis tasuta äpist sa rohkem ei saagi, kui 10-ne päeva kordused ja edasi tuleb sul maksma hakata. 
Hea selle äpi juures on see, et sul on paika pandud justkui rutiin, et iga päev tuleb sul teha kolm harjutust kolm korda, kuid jällegi minu jaoks negatiivne, et kaua sa neid ühesuguseid harjutusi erinevate korduste arvuga ikka viitsid teha ja sealt tuleb minu kahtlus sellele äpi seeriale, et see huvi kaob kiiresti ära ja äpp ei ole motiveeriv.

Minu üldine hinnang sellele äpile: 

5.

Järgmisena Google-i soovitustest võtsin Johnosn & Johnson Official 7 Minute Workout-i. Esimene armas omadus on juba see, et kui avad äpi hommikul, lõunal või õhtul, siis ütleb ta sulle vastavalt good morning, good afternoon või good evening :). Algselt tundub väike asi, aga kui see ikka suunurgad vähe üles tõstab, et õigel hetkel isegi õige tervitus, siis on treeningut oluliselt meeldivam alustada. 
Äpp on väga sarnane Workout Trainerile, kuid peaks ütlema, et veidi selgem. Esmalt on sul ees 7 minute workout valimise võimalus, siis smart, mis teeb sulle 10-minutilise üllatuse harjutustest ja siis on kogu harjutuste valik, kust saad ise valida raskusktaseme ja minutite järgi sobiva workout-i. Iga seeria alguses pakub ta võimalust teha ka soojendust ja lõpus cool-down-i, mille saad siis vastavalt valida või vahele jätta. 
Mis Workout Traineril jällegi oli parem, sa said valida erinevate lihasgruppide vahel, mida parajalt fokusseerida soovisid. 
J&J harjutuste seletused ja abistavad juhised olid igati pädevad. Harjutused olid vahelduvad ja vastasid ootustele. Mis oli aga veider, siis mõne harjutuse seeria juures tuli ette, kus tehti ainult nt vasaku poolega, aga parem jäeti tähelepanuta ja nii seeria lõppeski. Tegin siis ise teise poolega samad harjutused järgi ilma äpita, et oleks keha mõlemad pooled sama koormusega kaetud. 
Äpil on ka selline funktsionaalsus, kus saad endale ise seeriaid koostada. Seeria koosneb 4-st sektsioonist - Total body ehk harjutused, mis haldavad kogu keha, siis alakehale, ülakehale ja keskosale. Valid välja oma lemmikharjutused, peale mida valid, mitu korda tahad enda koostatud seeriat teha ning valid puhkeaja pikkuse harjutuste vahele. Salvestad ja naudid oma enda tehtud seeriat :).
Selle äpi juures erinevate seeriate arv ei ole aga nii suur, nagu näiteks Workout Traineril ja sellel ma ei suutunud tuvastada ka Pro versiooni, kus juurde makstes midagi ekstra saaksid. Seega seda äppi võid kasutada vahelduseks mõnele teisele äpile või esimese äpina. 

• Kas ma soovitaks J&J 7n min workout-it päris algajale? Julgen soovitada küll. Piisavalt selge ja täpne juhendamine, et teaks, mida kindlasti jälgima peab harjutuse sooritamise juures. 

• Kas virtuaalse treeneri juhised olid selged? Jah, olid küll. 

• Kas see äpp mind motiveerib 4 korda nädalas lihasharjutusi tegema? Jah, motiveerib :), kuniks seeriaid jagub.

Minu üldine hinnang sellele äpile: 

6.

FitStar oli minu järgmine treeningpartner. Sõna otseses mõttes oli minuga kaasas nägus meesterahvas, kes enne harjutuse sooritamist, kui kestis lühike puhkepaus enne järgmist harjutust, seletas harjutuse olulisust ja juhtis tähelepanu õigele kehahoiakule. Virtuaalsed treenerid ja harjutuse soorituse ettenäitajad olid reaalsed inimesed, mitte virtuaalselt liikuma pandud joonistused. 
Esmalt soovitas äpp ära teha fitness testi, kus peale harjutust said valida, kas tegemist oli sinu jaoks raske harjutusega, kergega või sobis täpselt sinule. Peale seda oli sinu äpi esilehel võimalus valida erinevate seeriate vahel, kus mõnel juhul võisid seeria nimest välja lugeda, mis keha "osakonna" harjutustega tegemist on või kas tegemist on HIIT või mõne muu workout-iga. Valikus olid muidugi ka lukus seeriad, mis eeldas Premium versiooni ostu - 9,01€ kuus või 45,12€ aastas. Jäin tasuta versiooni juurde. Avatud valikuid oli küll piisavalt, kuid ei jätku väga kauaks. Seega pead varsti äppi vahetama või tasulise peale kolima. 
Ausalt öeldes ma ei saanud aru, et miks ma seda fitness testi pidin tegema? Minu arust ei arvestanud ta tulemust ühegi seeria juures ega pakkunud mulle raskemaid harjutusi. Kas see võib lisanduda Premiumi juures? Ei tea, sest ma ei tihkanud proovida tasulist. 

• Kas ma soovitaks FitStar-i päris algajale? Jah, julgen soovitada küll. 

• Kas virtuaalse treeneri juhised olid selged? Olid tõesti. Motiveerivad, selged ja pealegi oli tegemist reaalse inimesega, mis tõstab usaldusväärsust ja reaalsust. 

• Kas see äpp mind motiveerib 4 korda nädalas lihasharjutusi tegema? Esialgu motiveerib kindlasti. Harjutused on vahelduvad ja treener väga energilise kõneviisiga, mis ei lase sul end norgu lasta.

Minu üldine hinnang sellele äpile:

Kokkuvõtteks võib nende katsetuste peale öelda, et kui endal ei ole tahet, oskust, viitsimist erinevaid kavasid ja seeriaid kokku panna, siis leiab nendest äppidest abi kindlasti. Tuleb lihtsalt enda jaoks see õige leida. Minule endale nendest kuuest meeldisid vast kõige rohkem Workout Trainer ja Johnosn & Johnson Official 7 Minute Workout. Mulle meeldib, kui on vaheldust, kui äpp on piisavalt sisukas ja harjutusi on pigem palju, mida on kohe algselt näha tasuta versioonis. Kui äpp on piisavalt hästi üles ehitatud, siis tekitab see kindlasti huvi ka tasulist versiooni proovida, kuid kindlasti oleneb kõik ka hinnast ja endale seatud eesmärkidest. Kui ma valin mingi äpi, mida kasutan siis, kui meelde tuleb, siis minu arust ei ole mõtet üldse selle peale aega kulutada. Eesmärk ja tulemuse ootus peab endal alati selge olema, et saaks hinnata kasutatu kasulikkust ja, mis kõige tähtsam, tunda selle tegemisest ka rõõmu :).

Mõnusat treenimist :) 

Eesmärgid on täitmiseks

Võtsin 2015 aasta oktoobri alguses endale mõned eesmärgid ja väljakutsed, mida tahtsin veel 2015 aasta sisse mahutada. Neid eesmärke saate lugeda minu blogist, nimega Challenge accepted. Kui tekkis küsimus, et kas ma siis ka täitsin need väljakutsed ja eesmärgid, siis otse loomulikult :). 
Tegelikult minu selle blogi teemaks on kaks asja - esmalt tahan üldse eesmärkide seadmisest ja nende täitmisest rääkida ja teisalt, nagu ilmselt salamisi me kõik, sean uued sportlikud eesmärgud 2016 aastaks.

Eelmine aasta oli mul spordiga seoses seatud päris mitu eesmärki, milled ma lõppkokkuvõttes kõik ka ära täitsin. Igat eesmärki täites oli siht väga kindel ja nendel hetkedel, kui oli mõte, et kas "ei viitsi" lasta peale või mitte, siis ma ei lasnud sel juhtuda. Mulle tundub, et ennast on kõige raskem alt vedada, sest enesega mitte rahulolemine ja allaandmine on nii kohutavalt piinav ja ükski vabandus ju tegelikult ei ole vabandus, vaid puhas laiskus, nii et parem on endale seda kohutvat tunnet mitte tekitada :). 
Ühesõnaga, mulle tundub, et kui inimesed seavad endale ise isiklikke eesmärke ükskõik mis vallas, siis on nende täitmisprotsent kuidagi palju suurem ja tõenäolisem. Kui aga võtta kõrvale näiteks sinu igapäevatöö, mis kahjuks paljudel ei ole nende hobi, siis kindlasti on meile kõigile ka seal seatud mingid eesmärgid, mida me peame täitma. Kui nüüd mõelda, et kui innukalt me neid, meile seatud eesmärke täidame? Kas samamoodi, nagu enda isiklikke eesmärke, mis me endile ise oleme seadnud? Ma ei tea, kas keegi veel ühineb minu mõttega, aga minul see kahjuks nii ei ole. Ometi ma tahan olla kõige parem ükskõik milles, mida ma teen, kuid kahjuks sellised teiste poolt määratud eesmärgid ei ahelda mind niivõrd, kui ikkagi enda omad. Ilmselt oleks mul igapäevatöö eesmärkide täitmine palju innukam, kui ma saaksin ise endale need seada. Loomulikult juhiga kooskõlas, kuid ikkagi sellised, mida mina näen, et tuleks ära teha ja mis tulemuse peale. Kindlasti on vaja paika panna ka plaan, et kuidas ma seda kavatsen täita, sest ainult eesmärgi seadmisest kahjukse ei ole kasu. 
Ega's muud, kui asuda läbirääkimistele ja saavutada ka töö juures mõnusam viis, kuidas eesmärke täita :)

Mis saab minu isiklikest eesmärkidest 2016 aastal? Eelmine aasta keskendusin väga tugevalt jooksmisele ja seal kõrval ka lihastreeningule tänu sellele, et Kadri minult abi palus. Kuna mulle tegelikult meeldib väga ka rattaga sõita, suusatada, rulluisutada jne, siis sel aastal ei sea ma ainult jooksu jaoks eesmärke, vaid kogun kõikidelt oma lemmiktegevustelt kilomeetreid. Ja neid tahan saada kokku 1400 km. Suuremaid võistluseid ma endale hetkel ei plaani just sellepärast, et muidu pean keskenduma rohkem ühele spordialale. Suvekuudel saab kindlasti rattasõitudest kiiremalt kilomeetreid, kuid ülejäänud kuudel tuleb kõige muude võimalike variantidega tegeleda. Jämedalt öeldes keskmiselt 117 km kuus läbi aasta. 


Nii et nüüd siis eesmärke täitma :)

Meenutusi ChiRunning kursusest

Leidsin enda jaoks ühe väga huvitava blogi oma kunagisest jooksukursusest, kus Kristjan Puusild andis õpetusi ChiRunningust. Miks ma selle siia sisse toon, on just sellepärast, et anda aimu teistsugusest lähenemisviisist jooksule.

******************************************

Back to the 07.03.2012

Hakkasin esimest korda oma elus käima sellisel kursusel, nagu jooksukursus. Mida ma sinna otsima läksin? Ma ei ole professionaalne jooksja, aga kuna tahan kõiki asju teha perfektselt hästi, siis seda ma sinna otsima läksingi, et keegi proff mulle õpetaks selgeks õige jooksutehnika, söömisharjumused jne, et minu jooksutulemused paraneksid. Põhimõtteliselt ma tahan saada „õiget“ vastust, kuidas on õige joosta ja kuidas ma saan kiiremini joosta, et pulss lakke ei kargaks.

Esimene kursuse õhtu

Ragistasin kodus oma kalli mehega tobeduste üle, mis algselt tundusid mulle, et ta teeb mulle liiga. Nimelt probleem oli selles, et mina tundsin, kuidas ta iga minu tunnet või kogemust või asja või tegevust üritab halvustada. Tundsin, et kui minul on midagi hästi läinud ja tema selles mõne halva asja leidis või argumenteeris mõnda fakti ja selle välja ütles, haavas see mind hingepõhjani, nagu tahaks ta mind maha teha, halvustada, panna tundma mind rumalana ja naiivsena jne. Läksin kodust välja väga kehva tundega.

Kursus hakkas pihta. Kursus, mida ma väga olin oodanud, sest juba 10 nädala pärast saab ju minust vägev jooksja! See kursus osutus aga selliseks, milliseks ma väga ei osanud seda mõelda. Kristjan Puusild, meie juhendaja, räägib sellest kursusest kui elujooksust ehk kuidas inimesed joostes tunneksid ka oma sisemusse, oma keha, hinge, vaimu jooksu ajal, kuidas jooks võib anda sulle energiat, mitte seda ära võtta ja kuidas sa jooksed läbi elu just mõnuga. Räägib sellest, kuidas tavaliselt inimesed panevad endale eesmärgi, et pean jooksma ära maratoni 3 tunniga, mitte et tahan läbida maratoni hea tundega ja et jooksuisu ära ei läheks, täna lähen jooksen 10 km, mitte et täna jooksen tund aega. Lisaks rääkis ta meile shindo venitustest, kus tuleb kõike teha hingega, kohal olla ehk tunnetada igat lihast, kõõlust, tunnet sinu sees ehk mis tunded see harjutus sinus tekitab, kuid mitte mõelda toimetustele, mida sa päeval korda saatsid, või õhtule, mis sind ees ootab. Kursuse sissejuhatuses ta rääkis ka sellest, kuidas inimesed võiksid mõelda rohkem enda sisse ja ennast analüüsida. Kui inimestel on mure, siis võiksid nad rohkem mõelda selle peale, mis on see põhjus, mis neile stressi või muret tekitab, mõelda, kas nad saavad äkki ise midagi selle jaoks teha, et see vaev sinu seest ära kaoks, äkki on põhjus hoopis sinus endas?

Selle koha peal jäin mina mõttesse, sest minul oli vaev ja kehva enesetunne, milles ma ennast kuidagi ei osanud süüdistada. Kui ma seal mõtlesin (see ei olnud pikka aega, sest mõte võib ühest kohast lennata järgmisesse väga kiiresti ja eriti sellises soodsas keskkonnas), siis tabasin ennast äkki leidmas vastust. Ma jõudsin selleni, et meie väikese nagelemise põhjus ongi minus, minu kohutavalt suures enesekriitilisuses, kus ma ise olen arvamusel, et ma ei ole piisavalt hea ja otsin neid kinnitusi teiste sõnadest. Hoolimata selles, et teised ei mõtle nii. Nüüd on mul aga järgmine väljakutse – kuidas saada lahti sellest kriitilisest mõtlemisest iseenda vastu? Kuidas ma tunneksin ennast vabalt ja ei mõtleks, et kogu ümbruskond arvab, et ma olen naiivne blondiin, kes midagi ei jaga, ja et ma ei peaks ennast kogu aeg pingsalt tõestama, et ma seda ei ole...

Rääkides aga kursusest endast, siis peale loengu osa käisime 15-20 minutilisel jooksul (räägin juba edasijõudnuna minutites, mitte kilomeetrites ;)) ja tagasi tulles hakkasime tegelema shindo venitusharjutustega, mis keskendub inimese 12nele meridiaanile. Harjutust tehes, peab inimene venitama ennast ainult sinna maale, kus tal valus ei ole ja jääma sellesse asendisse ning lõdvestuma, hingates samal ajal sügavalt sisse ja häälega välja (see mul veel välja ei tule). Tunnetama,  et kõik lihased on lõdvestunud ja ei tohi olla pinget. Harjutuse lõppedes tuleb teha neli veel sügavamat sisse-välja hingamist ja tõusta väga rahulikult harjutusest välja. Shindo eesmärk ei ole sinu painduvust suurendada, see võib olla lõpptulemus, aga eesmärk on, et inimene suudaks ennast lõdvaks lasta ja venitada.

Kokkuvõtvalt seda, et ma läksin jooksukursusele, aga sain juba esimesel loengul oma suurele vaevale vastuse juba samal päeval :). Peab ikka väärt kursus olema ja ootan huviga, mis hakkab edasi minu sees ja hinges toimuma!

************************************

Vot selline lugu toimus minuga :). Rohkem ma kahjuks üleskirjutusi ei teinud, kuid meenutan seda kursust siiani ühe väärt ajakasutusena. Ühelt poolt rääkis ta tõesti jooksuspetsiifikast ja teiselt poolt oli ta nagu psühholoog, kes suunas sind sinu teadmata lahenduste leidmiseni.