pühapäev, 13. detsember 2015

Meenutusi ChiRunning kursusest

Leidsin enda jaoks ühe väga huvitava blogi oma kunagisest jooksukursusest, kus Kristjan Puusild andis õpetusi ChiRunningust. Miks ma selle siia sisse toon, on just sellepärast, et anda aimu teistsugusest lähenemisviisist jooksule.

******************************************




Back to the 07.03.2012


Hakkasin esimest korda oma elus käima sellisel kursusel, nagu jooksukursus. Mida ma sinna otsima läksin? Ma ei ole professionaalne jooksja, aga kuna tahan kõiki asju teha perfektselt hästi, siis seda ma sinna otsima läksingi, et keegi proff mulle õpetaks selgeks õige jooksutehnika, söömisharjumused jne, et minu jooksutulemused paraneksid. Põhimõtteliselt ma tahan saada „õiget“ vastust, kuidas on õige joosta ja kuidas ma saan kiiremini joosta, et pulss lakke ei kargaks.


Esimene kursuse õhtu


Ragistasin kodus oma kalli mehega tobeduste üle, mis algselt tundusid mulle, et ta teeb mulle liiga. Nimelt probleem oli selles, et mina tundsin, kuidas ta iga minu tunnet või kogemust või asja või tegevust üritab halvustada. Tundsin, et kui minul on midagi hästi läinud ja tema selles mõne halva asja leidis või argumenteeris mõnda fakti ja selle välja ütles, haavas see mind hingepõhjani, nagu tahaks ta mind maha teha, halvustada, panna tundma mind rumalana ja naiivsena jne. Läksin kodust välja väga kehva tundega.


Kursus hakkas pihta. Kursus, mida ma väga olin oodanud, sest juba 10 nädala pärast saab ju minust vägev jooksja! See kursus osutus aga selliseks, milliseks ma väga ei osanud seda mõelda. Kristjan Puusild, meie juhendaja, räägib sellest kursusest kui elujooksust ehk kuidas inimesed joostes tunneksid ka oma sisemusse, oma keha, hinge, vaimu jooksu ajal, kuidas jooks võib anda sulle energiat, mitte seda ära võtta ja kuidas sa jooksed läbi elu just mõnuga. Räägib sellest, kuidas tavaliselt inimesed panevad endale eesmärgi, et pean jooksma ära maratoni 3 tunniga, mitte et tahan läbida maratoni hea tundega ja et jooksuisu ära ei läheks, täna lähen jooksen 10 km, mitte et täna jooksen tund aega. Lisaks rääkis ta meile shindo venitustest, kus tuleb kõike teha hingega, kohal olla ehk tunnetada igat lihast, kõõlust, tunnet sinu sees ehk mis tunded see harjutus sinus tekitab, kuid mitte mõelda toimetustele, mida sa päeval korda saatsid, või õhtule, mis sind ees ootab. Kursuse sissejuhatuses ta rääkis ka sellest, kuidas inimesed võiksid mõelda rohkem enda sisse ja ennast analüüsida. Kui inimestel on mure, siis võiksid nad rohkem mõelda selle peale, mis on see põhjus, mis neile stressi või muret tekitab, mõelda, kas nad saavad äkki ise midagi selle jaoks teha, et see vaev sinu seest ära kaoks, äkki on põhjus hoopis sinus endas?


Selle koha peal jäin mina mõttesse, sest minul oli vaev ja kehva enesetunne, milles ma ennast kuidagi ei osanud süüdistada. Kui ma seal mõtlesin (see ei olnud pikka aega, sest mõte võib ühest kohast lennata järgmisesse väga kiiresti ja eriti sellises soodsas keskkonnas), siis tabasin ennast äkki leidmas vastust. Ma jõudsin selleni, et meie väikese nagelemise põhjus ongi minus, minu kohutavalt suures enesekriitilisuses, kus ma ise olen arvamusel, et ma ei ole piisavalt hea ja otsin neid kinnitusi teiste sõnadest. Hoolimata selles, et teised ei mõtle nii. Nüüd on mul aga järgmine väljakutse – kuidas saada lahti sellest kriitilisest mõtlemisest iseenda vastu? Kuidas ma tunneksin ennast vabalt ja ei mõtleks, et kogu ümbruskond arvab, et ma olen naiivne blondiin, kes midagi ei jaga, ja et ma ei peaks ennast kogu aeg pingsalt tõestama, et ma seda ei ole...


Rääkides aga kursusest endast, siis peale loengu osa käisime 15-20 minutilisel jooksul (räägin juba edasijõudnuna minutites, mitte kilomeetrites ;)) ja tagasi tulles hakkasime tegelema shindo venitusharjutustega, mis keskendub inimese 12nele meridiaanile. Harjutust tehes, peab inimene venitama ennast ainult sinna maale, kus tal valus ei ole ja jääma sellesse asendisse ning lõdvestuma, hingates samal ajal sügavalt sisse ja häälega välja (see mul veel välja ei tule). Tunnetama,  et kõik lihased on lõdvestunud ja ei tohi olla pinget. Harjutuse lõppedes tuleb teha neli veel sügavamat sisse-välja hingamist ja tõusta väga rahulikult harjutusest välja. Shindo eesmärk ei ole sinu painduvust suurendada, see võib olla lõpptulemus, aga eesmärk on, et inimene suudaks ennast lõdvaks lasta ja venitada.


Kokkuvõtvalt seda, et ma läksin jooksukursusele, aga sain juba esimesel loengul oma suurele vaevale vastuse juba samal päeval :). Peab ikka väärt kursus olema ja ootan huviga, mis hakkab edasi minu sees ja hinges toimuma!


************************************
Vot selline lugu toimus minuga :). Rohkem ma kahjuks üleskirjutusi ei teinud, kuid meenutan seda kursust siiani ühe väärt ajakasutusena. Ühelt poolt rääkis ta tõesti jooksuspetsiifikast ja teiselt poolt oli ta nagu psühholoog, kes suunas sind sinu teadmata lahenduste leidmiseni.