SEB Tallinna jooksumaraton

Mida lähemale see päev jõudis, seda rohkem hakkasin endale sisestama: "I can do it!". Iga kord, kui raadoist kuulsin oma jooksu playlistis olevaid lugusid, käis südame alt jõnks läbi. Meenusid need pingutused jooksurajal ja enesetunne, mis mind on vallanud. Peale seda jõnksu aga tuli naeratus näole, sest ma tean, et ma suudan ju seda :). Vaimusilmas kujutasin ette, kuidas viimane finiši sirge on ees, sirge lõpus finiši joone üleval suurelt aeg tiksumas 1:59:00. 

Kartused loomulikult kaasnevad ka kogu sellele unistuste rajale:
- Loodan, et ei teki jooksu ajal lihaskrampe
- Et mul põlved ei hakkaks valutama
- Et ei hakkaks pistma
- Et ma sööks hommikul õigel ajal
- Kummad tossud ma panen? Kas vanad (Asics), mis on aegu näinud, kuid ei põruta jalgu, või uuemad, mis on väga kerged, kuid õhema tallaga ja võivad põlved valusaks teha?
- Milline on ilm? Kas paistab päike või sajab vihma? 
- Suurim hirm on tuul Pirita teel. See teeb minuga 1:0 ja siis on kõik metsas. Mina seda ilmateadet ei usu ja ainus viis sellele vastus saada, on pühapäeva hommikul aknast välja vaadata.
- Kas panna pikad, poolpikad või lühikesed püksid?
- Pluus... pikkade varrukatega või mitte?  
- Kuidas ma ikkagi vastu pean? 5:43 on eesmärk per km. Siiani treeningperioodi jooksul pikim distants on olnud 18km täpselt selle ajaga, kuid kas need 3km veel suudaksin samas tempos püsida või olen liialt väsinud?

Laupäeva õhtul oli ärevus sees ikka väga suur. Tegin endale pastat, loomulikult, sest kõht oli tühi, kuid neelamise lihased olid justkui kadunud. Lihtsalt sundisin ennast neelama, kuid see oli väga keeruline. Käed värisesid ja mõtteid ei saanud üldse võistluspäeva ja kartuste pealt eemale. Pealegi ei saanud ka sellest üle, et kummad tossud ma ikkagi panen. 
Läksin siis ennast maha rahustama ja tegin 3km jalutusringi küla vahel uuemate, Nike'i tossudega. Tahtsin veenduda, et kas need ikka oleks õige valik. See jalutuskäik oli väga mõnus ja rahustav. Tagasi tuppa jõudes proovisin oma vanu tosse ja sai selgeks, et parem mugavam, mitte kergem :) 

Vastused kartustele saabusid pühapäeval... 
Ilm oli super. Päike paistis, kuid ei olnud lämbelt palav. Puhus ka tuul, kuid see oli pigem mõnus ja mitte tugev. Enesetunne oli ärev, kuid ilma selleta ei olekski see ju võistlus :). Riided sai õiged valid, pistma ei hakanud, põlved ei hakanud valutama, sõin õigel ajal ja õige koguse. Ja tossudki täitsid oma rolli suurepäraselt! :) Kõik oli super!
Stardipaika jõudes tuli aga hirm peale, kui esimene maratoni jooksja finišeerus ja ürituse läbiviija mikrofoni ütles, et tundub, et see tuul on ikka niivõrd tugev, et uut rekordit ei ole tulemas. Tõmbas ikka tugeva hirmu peale, kuid õnneks ajas ta jura :). Tuul oli, kuid üldse mitte tugev ja häiriv. 


Kuidas mu tippsündmus siis kulges? 
Stardikoridoris oli jube palju rahvast ja osad ei mahtunudki sinna. Sebimist inimeste vahel oli metsikult, nagu alati. Esimesel kilomeetril tuli muidugi kohe pissihäda peale, mis kummitas nii 3km. Järgmisena meenus see 18ndal kilomeetril :D. Enivei, teine kilomeeter pani kell vigast ja ei saanud ilmselt GPSi kätte, sest ta pani mu km ajaks 2:44, mis tegelikult oli ca 5:10. Edasi aga püüdsin hoida vaiksemat tempot, et ennast ära ei väsitaks. See tuli väga hästi välja. Joogipunktides jõin alati pool topsi spordijooki ja teise poole vett. Sälitas mõnusalt energiat. Esimene nõrkuse hetk tekkis alles 19ndal kilomeetril, kui hakkas vanalinna sisenedes tõus, mis kestis põhimõtteliselt kuni lõpuni. Võib öelda, et viimased 2 km olid raskemad, kui eelnevad 19. Lisaks kunstlik ehitatud väga järsk sillake, millest ma ei ole aru saanud, et MIKS nad selle sinna topivad :S. Ergutustüdrukud nendel viimastel kilomeetritel on pigem kuidagi häirivad, kui oled väsinud. Keerasin oma klappides aga volüümi juurde ja ei lasnud neil ennast häirida :P. Kaarli kiriku juurde jõudes, kui olin lõputust tõusust üles saanud, andsin täiega minna. Kõik, mis veel alles oli, üritasin panna sellele viimasele 300. meetrile. Terve tee ma jälgisin oma kella, mille ma panin natuke hiljem tööle, kui stardipauk oli käinud. Seega võis olla olukord, kus ma väga napilt jõuan alla kahe tunni, kui üldse. Arvestasin oma kella ajale ca 2 min alati otsa, et ma teaksin, mis ajaga ma finišisse umbes jõuaksin.

Viimasele finiši sirgele jõudes vaatasin üles aega, mis tiksus 1:56 ja sekundid. See oli lihtsalt uskumatu tunne! Finišijoont ületades valdas mind selline emotsioon, mida ma vist kunagi ei ole kogenud. Mul hakkasid suurest õnnest, rahulolust ja uhkusest lihtsalt pisarad, jah pisarad jooksma ja lai naeratus oli näol :). Enneolematu kogemus...

Kokkuvõttes võin öelda, et tegelikult oli finišeerides enesetunne väga hea ja võin kinnitada, et kui oled enne piisavalt ja pidevas rütmis trenni teinud, siis ongi selline tunne :). Hoolimata sellest, et tekib raskemaid hetki distantsi jooksul, on pärastine enesetunne ikkagi väga hea. Ja mis kõige põhilisem - sul on oluliselt suurem tõenäosus oma eesmärk täita! 

Ohh, olen jälle miljoni õnnehormooni võrra rikkam :)

Tulemused:
Lõpetanud osalejaid: 3126
Stardinumber: 2185
Üldkoht: 1233
Naiste arvestuses: 231
Keskmine tempo 5:19 (pace) min/km
Aeg: 1:56:58
Neto aeg: 1:55:57
Keskmine pulss: 173
Max pulss: 189


Spordi targalt!