Kuidas see kõik algas

Aitäh, Kadri, et sa panid mind seda kõike sinuga tegema :). Samuti aitäh mu armsale mehele, kes õhutab ja toetab mind alati tegema midagi, mis on kirg.  
Räägin nimelt sellest, kuidas algas mul mõte kirjutada blogi oma spordihullustusest ja sellest, kuidas sport minu elustiilis osaleb ja mind alati heas tujus hoiab ning Kadri algatatud projektis kasvatada minu enesekindlus oma teadmiste praktiseerimisel. 

Minu väga suur kirg on sport. Olen sellega tegelenud juba alates kolmandast eluaastast, kui mu ema mind võimlemistrenni vedas ja mind treenima hakkas. Sellest kõigest kasvas välja soov ka ise treeneriks saada. Minu väga suur kiiks on aga see, et ma pean enne kõike saama professionaaliks ja siis alles saan teisi treenima hakata. Naiivne, kas pole :). Eks see professionaalsus ikka tuleneb suuresti ka kogemusest, mida ei saa ühegi paberiga osta. 

Mis siis ikka. Kuna mu spordihuvi oli niivõrd tugev, siis otsustasin minna tegema aeroobika treeneri pabereid. Omandasin I taseme aeroobikatreeneri kutsetunnistuse 2009. aastal Eesti Võimlemisliidu käe all. Mis edasi? Tõestus olemas, et kõik, mis õpitud, on kõik omandatud ja selge. Kas nüüd olen proff? Noup, julgusest ja enesekindlusest jääb endiselt puudu, et minna suure rühma ette õpetusi jagama. 

Käes on aasta 2015 ja ma ei ole endiselt oma kutsumusega edasi läinud. Käin aga päevast päeva jooksmas, rattaga sõitmas, aegajalt satun ka aeroobika trenni, kus on hea vaadata ja salamisi hinnata, mida treener ees õigesti ja valesti teeb. Minu armas sõbranna, Kadri, soovis enda keha vormima hakata ja ma olen päris kindel, et salaplaan oli tal ka minus enesekindlust kasvatada, kui ta tuli märtsi alguses mu juurde jutuga: "Mul on tekkinud isu sporti tegema hakata ja ma väga soovin, et sina treeniksid mind.". Muidugi ei olnud ma sellega nõus, sest mis nüüd mina. Ei jäänud see jutt ainult märtsi algusesse, vaid lõppes sellega, et märtsi lõpus me alustasime treeninguid :). Ma ei saanud jätta sõbrannat välja sellest, mille vastu mul endal nii suur kirg on ja ilma milleta ma ei saa enam päevagi mööta saata, lihtsalt sellepärast, et äkki ma ei saa hakkama. Nii ta tiriski ennast minu spordimaailma ja pani mind regulaarselt treeneri rolli täitma :).